Wednesday, November 12, 2014

Books that have influenced me

Based on a Facebook post in response to the "book meme". In estonian, again, sadly.

Sain mõni aeg tagasi Kätlin Konstabel-ilt raamatumeemi. Niisiis, kümme mind mõjutanud raamatut - aus ülestunnistus. (PS: järjekord ei loe eriti - kirjutasin nad nii nagu pähe tulid enam-vähem)
1) Card - "Ender's Game" ja "Speaker for the Dead". Mäletan, et nutsin esimese osa lõpus, kui seda 22-aastaselt lugesin. Narratiivi mõttes oli aga teine osa isegi parem, sest ei sõltunud nii palju lõpu plot twistist.
2) Smullyan - "This Book Needs No Title" - Smullyani laenas mulle keskkooliaegne juhendaja Leo Võhandu ja armusin selle tüübi kirjutamisstiili enamvähem koheselt. Tema loogikamõistatuste raamatud ilmselt süüdi selles, et minust just teoreetiline arvutiteadlane sai. See raamat aga pigem anekdoote taoismi teemadel - mis naeravad läänes normaalseks peetud asjade üle ja teevad seda väga nauditavalt.
3) Laozi - "Daodejing" - esimene "religioosne" tekst mis minuga reaalselt rääkis. Kõik tundus... õige. Eriti mittemaagilises tõlgenduses kus Tao = see kuidas asjad lihtsalt on. Vahepeal suutsin seda peast tsiteerida, kuigi need ajad praeguseks kahjuks möödas sest olen sellest teemast veidi kaugenenud.
4) Hesse - "Klaaspärlimäng" - Hesse on mulle alati meeldinud, Stepihundist mida koolis kohustuslikuna lugesime, alates. Klaaspärlimäng aga ehk kõige rohkem - sest kirjeldab sisuliselt seda, kuidas ma tahaks et maailm ja elu läheks. Kahjuks on reaalsus natuke keerulisem kui elevandiluust torn.
5) Keyes - "Lilled Algernonile" - Kätlin soovitas seda kunagi, ja tol hetkel oli täpselt õige raamat täpselt õiges kohas. Käsitleb vaimse võimekuse küsimusi väga huvitavast aspektist ja kirjeldab väga hästi inimese võimetust suurte ja järskude muutustega kohaneda. Kes pole lugenud - tehke seda. See on lühike 
6) Strauss - "The Game" - klassikaline kirjutis sellest kuidas naistesebijate kommuun toimib, mh ka sellest mis trikke kasutatakse jms. Kõik kes mind natuke tunnevad teavad, et mingiks läägeks naistemeheks see mind teinud ei ole. Maailmapilti muutis see aga sellest hoolimata päris märkimisväärselt - kasvõi selle osas kui erinevalt on võimalik mõnedest asjadest mõelda. Taaskord - soovitan, eriti skeptikutele.
7) Ariely - "Predictably irrational" - enam-vähem esimene raamat mille välismaalt ostsin, ja sellest algas mu vaimustus populaarteaduse vastu. Raamat ise ei ole millegi poolest väga eriline teistest sarnastest nt "Freakonomics" või "More sex is safer sex", märgib lihtsalt murdepunkti. Praeguseks moodustavad sellised raamatud mu kogust väga arvestatava osa.
8) Orwell - "1984" - kõigist utoopiatest ja düstoopiatest on see mulle kauguelt kõige mõjusam olnud (võrdluseks: Huxley "Hea uus ilm" jättis mind täiesti külmaks, peamiselt vist küll selle pärast et seal joonistatud "düstoopia" oli minu jaoks täiesti aktsepteeritav, pigem isegi soovitav). Peamine põhjus see, et kirjeldatud olukord ongi stabiilne - kui sellesse kord jõuda, võib see põhimõtteliselt igavesti kesta. Ning see oli välja joonistatud nii, et sa tunned seda ängi ja saad aru, kui parandamatu see kõik on. "All hope abandon all ye who enter in" - ja mitte vaid sõnakõlksu jaoks vaid nii ongi. Loodan vaid, et meie maailm suudab sellest eemale hoida.
9) Dweck - "Mindset" - olin tema teadustöö austaja juba pikalt enne raamatu lugemist, aga ka raamat ise mõjus hästi. Kes teooriaga tuttav pole, guugeldage kindlasti. Olin kunagi väga, väga tugevalt fixed mindsetis kinni ning see raamat (teaduspõhine, btw, mitte mingi umbluu) näitas väga selge suuna kuhu oma suhtumisega liikuda + andis kinnitust et kõik need asjad on muudetavad. 6 aastat hiljem ja see probleemistik on väga suures osas ületatud.
10) Penrose "The Big, the Small and the Human Mind" - see on kohutav raamat. God-awful. Sünopsis: Maailma üks parimaid matemaatikuid otsustab, et kuna ta on hea matemaatik, teab ta kõigest kõike ja räägib sellest kuidas ajus on kvantprotsessid ja seetõttu ei ole arvutid kunagi võimelised inimesega samale tasemele jõudma. Miks see nimekirjas on? Sest see veenis mind et väga targad inimesed võivad väga suuri lolluseid teha kui nad liiga ülbeks muutuvad. Väga suuri. Mõjus väga hästi oskusele öelda "ma ei tea".
Kindlasti tuleks mainida, et ilukirjanduse mõttes on mu lemmikautorid Fowles, Asimov, Vonnegut, Pratchett ja Gaiman, kellest ühegi ükski üksik teos pole aga nii tugevalt mõjunud et nimekirja jõuda.

---------------------

Also - as an afterthought, one I forgot but which should definitely be there:
11) Rousseau - "Reveries of a Solitary Walker" - the first book I actually liked and the only one (besides daodejing) I have read more than once  - both when I was still in school. His solitude resonated with me back then and made my own being slightly easier to bear. Still feel a connection with him - especially in my darker days, which thankfully have come to happen less and less often as time passes.