A translation

My grandmother is currently suffering from Alzheimer's disease, and both my mother and her sister are caring for her. It is hard on them - in many ways, but in part because they do not understand what the disease means or what my grandmother herself might actually be feeling.

Tiina found a poem online (in 9GAG of all places) that, at least to my mind, seems to communicate the emotions inside my grandmother pretty well:


So - I took the liberty of translating it to Estonian, in the hopes it might help my mother and her sister a little.

Minult mäletamist palun ära oota,
ega mõistmist, raske on ka see.
Mul on jäänud vaid üht asja loota:
kätt mul hoiad sellel raskel teel

Olen lootusetult segaduses, eksind,
Kurb ja haige, meeleheitel ma,
Tahan vaid, et ükskõik mis sel hind,
et sa hooliks, oleks minuga.

Oma kannatust sa ära kaota palun,
ära nuta, ega sõima-vannu ka.
Olen abitu, ning kuigi ära talun,
küll vaid tahaks, kuid ei suuda muutuda.

Palun tea, et väga sind ma vajan,
nüüd kus alles minust üksnes varemed.
Püsi siin, sest seisan vaid su najal,
hooli minust, kuni saad sa veel.

I cried through most of the translation process. Those with family members suffering from the disease - you hopefully understand.

Summer of Oxford

Vacation is not in the stars this summer. Half of it I will be spending in Oxford, working at Wolfram for a Computer-based mathematics project, while the time free from that will mostly go to getting a small startup company off the ground.

I will be writing about the Startup some time in the future. This post, however, is about the Wolfram project. Firstly, a brief backstory: Estonia signed a contract with Wolfram (creators of Mathematica and Wolfram Alpha) to produce computer-based mathematics (CBM) study materials for Estonian schools. The materials were to prepared by a team of 6 people during the spring and summer of 2013 to then be piloted in the schools within the next academic year. I applied for a position as one of those 6 experts. Our contract specified three working visits to Oxford headquarters of Wolfram - one for two weeks, and two for three weeks - during which we were to build the materials along with the teacher materials and demo programs. 

The team currently consists of two practicing teachers, one didactics expert, one programmer, and me (probably selected as the mathematics expert). Our team is led by a teacher from the UK, who is in charge of the larger project of using CBM materials in schools, not just in Estonia but possibly in other countries as well. 

The first visit was in the beginning of May, and I am currently in Oxford for the second visit, with a week done and two more to go. The first time, all of us stayed in apartments in Oxford, and took a train  in to work each morning. This time, however, they only found one two-person apartment on rent, and the rest of us are living in a hotel - which does have the plus side of being just a few hundred meters from work. However, that one upside is severely countered by the lack of any food-making facilities or a refrigerator, forcing us to either eat out every day or to live on instant noodles or mash and canned beans on the side. Thankfully, breakfast is by the hotel, but that has also gotten pretty monotonous during the week. The hotel room is nice and cleaners come every other day, but nevertheless, it somehow feels like a prison cell.  

As there is not much to do, I asked our boss to take me to Witney with him on Wednesday - for the sole purpose of having a nice long walk back. He told me the day before he sometimes ran the distance, and that gave me the idea. The walk was quite nice, although most of the countryside was walled away from the road with hedges. The 10 km took roughly one and a half hours to walk, and also took my by the local store that allowed me to get some more supplies for my room.

This was the first time in 8 years I traveled abroad in something other than my army boots, and I swear to never repeat this mistake. And, of course, as luck would have it, the shoes I had put on started falling apart rather rapidly as soon as I arrived. They barely survived the walk on Wednesday, but by Thursday evening they were in a nearly unusable condition with half a sole missing from one.  Thankfully, it is just Thursdays that shops usually stay open longer, so I had enough time to look around and find a new pair of shoes that seemed more-or-less suitable. Somewhat surprisingly, both shoes and clothes are cheaper in the UK, so the new pair just cost me 4£ - maybe a fifth of what it would have back home.

The next stop was the bookstore, and despite having only half an hour to look around, I still couldnt force myself to walk out with any less than 6 books. As the cillage we are staying at is quite small, there really isn't much to do in the evenings other than to watch the TV and read. And the TV gets quite boring quite fast. As I have been reading a lot of economics recently, I sensed a severe liberal free-market bias growing inside me. As biases are generally a bad thing, I picked up a few books promising counterarguments, most notably "The price of inequality" by a nobel-winning economist J. E. Stigliz. The first few chapters seem quite promising - not attacking free markets but rather showing how regulatory fails distort them to increase inequality. The two books I just recently finished ("Surely you're joking mr Feynman" and "Undercover economist" by Tim Harford) set a pretty high bar, but so far, it is not far behind.

I had proposed to cook for everyone that evening, so after shoe shopping I went by the grocery store and then landed at the girls apartment to start cooking. I prepared a Chinese-style wok and an Indian aloo gobi, with a side dish of two kinds of rice. I generally like cooking, and considering I had not had a chance to cook for so many in such a long time, it was tremendously enjoyable. Despite lacking some spices, the food came out quite alright, and everyone seemed to enjoy it.

Our boss left early on Friday to get back to his family a bit earlier, and as we had a pretty productive week behind us, with plans to continue working on weekend, a few of us decided to relax a little and enjoy a game of ping pong. Again - something I hadn't had a chance to do in quite a while, but remembered quite liking.  We played for an hour, then got back to work, and then played some more later with another colleague.

All in all - it is quite nice here - and it is nice to be able to concentrate on doin


g just one thing for a while (instead of my normal "do ten things at once" routine). If the time pressure we were under was any less, I might even mistake it for a vacation. 

How to survive intensive periods

A student sent me an e-mail asking if I had any tips for surving an intensive period. I started writing the answer and soon found that it had become much longer than anticipated... and that I was writing it for myself more than for the student who asked me the question. 

The conclusion is something I plan to try for a few weeks. All my friends - please hold me up to it - especially to the "do not neglect your friends" bit.

(sadly, the text is in estonian, but I've heared Google Translate has gotten pretty good these days).

---------------------------------------------------------------

Tervist,

Tegelikult pean tunnistama, et ei tea sellest valdkonnast üldse nii lõpmatult palju. Üldiselt psühholoogiat õppides olen aga üht-teist kasulikku kõrva taha pannud, ning eks seda üritagi ka SI aine raames jagada. 

Lühike kokkuvõte asjadest, mis peaks teaduslikult vähemalt osalist kinnitust saanud olema:

1) 40 h töönädal kehtestati põhjusega: enamus inimesi hakkavad 50+ h töötades läbi põlema. Alguses töö efektiivsem, aga kusagil 6-10 nädalaga jõutakse punkti, kus 60 h jooksul saadakse tehtud vähem, kui varem 40 h jooksul saadi. Sellest august taastumine võtab aega paarist nädalast paari kuuni, sõltub kas tegemist päris puhkuse või lihtsalt vähendatud intensiivusega tööga. 

Moraal: intensiivseid perioode saab teha, aga ~6-8 nädalat, ja peale seda tuleb puhkus (või vähem intensiivne periood) planeerida. 

2) 99% "toitumisteadustest" on jama. Selle pahna seest reaalseid nõuandeid üles leida raske ja ei oska neid siinkohal jagada, sest pea kõige osas vastakaid arvamusi. Midagi konsensuse laadset ainult selle osas, et juurviljad-puuviljad üldiselt kasulikud, rasv ja suhkur ja alkohol suurtes kogustes kahjulikud. Regulaarsed söögiajad väga kasulikud, nagu ka 3 korda päevas söömine. You know, the usual stuff.

Kehaline aktiivsus on oluline. Olulisem, kui söömine. Ei pea olema mingi intensiivne trenn (5 korda nädalas jõusaal), aga 20 min päevas teeb juba päris suure vahe.

http://www.scientificamerican.com/article.cfm?id=how-to-gain-or-lose-30-minutes-of-life-everyday on üks huvitav artikkel sel teemal, kuidas asjad elu pikkust mõjutavad.

Mis veel kasulik on, on mediteerimine. Ei pea midagi keerulist tegema - piisab kui 10 min päevas võtta puhtalt sellele, et keskenduda oma hingamisele ja kehale ja mitte mõelda oma igapäevamuredest. Võtab stressitaseme maha (mh on näidatud selle mõju teatud ärevushäirete tagasilanguse vältimisel). Stressirikastel perioodidel seega väga kasulik.

Moraal: Söö regulaarselt, liiguta ennast kasvõi natukene ja pane aega kõrvale et mediteerida regulaarselt. Üle pingutada ei maksa - 20-30 min aktiivsust päevas ja 10-20 min mediteerimist on aga mõlemad head investeeringud. 

3) Emotsioonid on olulised, ja läbi põlemine on pigem nende kui füüsilise kurnatuse teema (kuigi viimane vaieldamatult aitab sellele kaasa). Seega tuleb arvestada, ja ka oma em. heaolu eest vastutav olla. 

Esimene asi, mida teada maksab, on et positiivne emotsioon ei ole negatiivse vastand, vaid nad eri telgedel. Neg em. ära võtmine ei tekita veel pos. em. Ning inimeste kalduvus tunda positiivseid emotsioone ("Ekstravertsus" tänapäevases psühholoogias) ei ole eriti korelleeritud inimeste kalduvusega tunda negatiivseid emotsioone ("Neurootilisus"). 

Kõigepealt neg emotsioonidega tegelemise osas:

Mediteerimine aitab ärevuse vastu. Seda sai juba mainitud. Võtab natuke aega, et mediteerima õppida (nädal-paar), aga edasi väga selged kasud, ja ärevuse tase väheneb oluliselt. Eriti hea asi nimega "Progressive muscle relaxation". Guugelda, kui huvi on. 

Depressioon suuresti valede mõttemustrite küsimus. Kui sellega (kasvõi natukene) probleeme, soovitan "Võit depressiooni üle" raamatut, kus oluline kas seal esitatud harjutusi reaalselt teha. Enda puhul tean, et see vahel raske, küll aga alati ja eranditult kasulik olnud, kui seda teinud olen. "Cognitive-behavioral therapy" on üks võtmesõna, mille järgi otsida netist, kui vaja. See tõendatult efektiivne selliste asjade vastu. Aitab hästi ka siis, kui oled ennast auku töötanud.

Nüüd positiivse juurde. Positiivsete emotsioonide juures maksab eristada kolme: õnnelikkus, rahulolu ja flow.  

Õnnelikkus on lühiajaline ja enamasti mingi sündmuse reaktsioonina. Läheb üle, ja see on normaalne. Oleks hea, kui elu seda aeg-ajalt pakuks.,

Rahulolu on oma pikaajaliste tegemistega rahul olemine. Selle tase tõstetav sellega, et sa hakkad tähele panema, mis hästi läinud on (nii endal kui teistel) ja kiitma selle eest. Hea algus on, kui iga päev 3 asja leiad, millega rahul oled või mille eest tänulik oled. Teiste kiitmine muuseas tekitab ka positiivseid emotsioone.

Flow, ehk see, kui sa teed midagi, millesse sa ennast unustad ja ei märkagi, et aeg möödub. See ei ole midagi müstilist või maagilist, vaid üks väga praktiline asi. Flow tekib nimelt siis, kui sa töötad oma praeguste oskuste piiri peal - kohas, kus sa tunned, et saad hakkama (s.o. ei ole ärevust, et ma ei jaksa) ja kus sul ei ole ka igav (s.o. see on mõttetu, mida ma teen). Suuresti suhtumise küsimus, sest kõik on huvitavaks tehtav. Kasvõi mõttetud tegevused, kui hakkad iseendaga võistlema, kui kiiresti need valmis saad (esimene kord 5 minutit. 10-s kord 40 sek).

Selle punkti all oluline rõhutada ka sõprade tähtsust. Kiiretel perioodidel kipuvad nad ära ununema, aga seda ei tohiks lasta juhtuda. Sõbrad on suure hulga pos. em. allikad, ja toetavad enamasti ka negatiivsetega. Seega - ükskõik kui kiire sul on, sõpru ära unusta.

Moraal: hoolitse enda eest emotsionaalselt. Kui tekivad probleemid ärevusega või depressiivsusega, tegele nendega. Tuleta endale iga päev meelde, miks sa neid asju teed, mida teed, ja mis on hästi läinud. Leia selleks 10 min päevas, tasub ära. Ja kindlasti ära unusta sõpru. 

4) Ajaplaneerimisest on palju kirjutatud ja võtteid on palju erinevaid. Kui aga ühte head soovitust tahad siis ma soovitaks rakendada seda Ericcsoni oskuste õppimise mudelit ajahaldamisele. Selle peamine järeldus: et areneda, tuleb jälgida mida sa teed ja teha teadlikult parandusi. Õpipäevik on üks pool sellest: aitab anda ülevaate, mida sa teinud oled. Teine pool on reflektsioon: kas kõik see, mida tegin, on mõistlik?

Kasulik on korra nädalas võtta aeg et läbi reflekteerida oma eelmine nädal. Mis läks hästi, mis halvasti. Mida saaks parandada, ja kuidas ma seda järgmisel nädalal parandan (konkreetsed tegevused, plaanid). Kui seda teed, siis garanteerin et su ajahaldusoskused arenevad, ükskõik kui head või halvad nad sul praegu on. Seega, kui mul oleks anda sel teemal üks soovitus oleks see just see:

Moraal: leia nädalas 20-30 min, et panna eelmise nädala kohta kirja, millega oled rahul, ja mida saaks parandada, ning formuleeri üks asi, mida järgmisel nädalal teisiti ja paremini teed. Ja järgmise nädala lõpus vaata kindlasti üle, kuidas sellega läks. Ja pane kõik see kirja! Tagab arengu ajahalduse ja ka muudel rinnetel.

Ja kui teha kõigest eelnevast veel kokkuvõte, siis:

Leia iga päev tund aega iseendale, millest: 

* 30 min trenn

* 10 min mis oli täna positiivset

* 10 min mediteerimine

* 10 min oma tegevuste reflektsioon

Lisaks:

* Toitu üldiselt tervislikult ja ürita söömise ajad regulaarseks saada

* Leia kindlasti vähemalt korra nädalas aega sõprade jaoks. 

See kiri sai plaanitust pikem, aga ehk annad andeks. Kirjutasin seda praegu lahti ka enda jaoks, sest viimasel ajal tunnen, et ka endal on nende asjadega jälle probleemi. Siit sain vist lahendused ka enda jaoks.

Ehk siis: aitäh väga hea küsimuse eest :)

Parimat,

Margus